Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Filmifestivali korraldamise köögipool: PÖFFi tegijad meenutavad 20. juubeli puhul meeleolukaid juhtumeid (2. osa)

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
PÖFF 2003. aastal | FOTO: PÖFF

Mis see filmifestivali korraldamine siis ära ka ei ole? Valid filmid välja ja paned kinos jooksma. Oleks see aga vaid nii lihtne. Selles artiklite seerias saad avastada tänavu 20. juubelit tähistava PÖFFi meeskonna värvikate mälestuste kaudu, mida ühe filmifestivali tegemine tegelikult tähendab.

Aasta, mil õnn naeratas rohkematele kui esialgu plaanis oli

Meenutab külalisteosakonna juht ja programmi koostaja Dagmar Raudam

PÖFFi žüriide otsuse ja auhinnatseremoonia vahele jääb tavaliselt 36 tundi, mille jooksul tuleb teavitada võitjaid ning organiseerida neile transport, majutus ja saatja. Kui võitja ei saa isiklikult tulla, siis tuleb organiseerida tema tervitusvideo ja inimene, kes lavale auhinnale järele tuleb. Lõpuks peab andma täpse info edasi PÖFFi auhinnatseremoonia produtsendile, kes paneb võitjate nimed ja videoklipid õhtuprogrammi. Auhindade saajaid on keskeltläbi 10-13.

Festivali lõpuks olime külaliste koordinaatoriga kahekesi täiesti läbi ja meie aju töötas viimase energiaraasu peal. Kogu eelnev õhtu oli üks žüriidest arutanud aga kõvasti filmi üle, mille delegatsioon käis siin suure hulga inimestega. Vastuvõtt oli leige, kuigi film ise oli väga tugev rahvusvaheline koostöö. See jäi mulle hinge kuidagi kripeldama.

Järgmisel päeval oli see sama žürii viimane, kes oma otsuse teavitas. Jäänud oli vaid 20 tundi, et võitja kohale tuua. Kuigi mulle edastati suuliselt ühe teise filmi pealkiri, siis kirjutasin rõõmsalt ikkagi eelmisel õhtul teemaks olnud filmi režissöörile, olles seejuures südamest õnnelik, et ta saab vähemalt autasu, mis siis, et mitte kõige olulisema. Kohe tuli ka kirja saajalt tänulik vastus. Poole tunniga oli sobiv pilet leitud ja ostetud. Töö kiire ja korralik.

Siis küsis aga Tiina Elina (PÖFFi auhinnatseremoonia produtsent), et miks see filmikülaline õhtuprogrammis sees on. Alles siis jõudis mulle tõde kohale. Ma olin kutsunud vale inimese, kes sel ajal juba kodus õhinal kohvrit pakkis, et Tallinnasse tulla ja žürii auhinda kätte saada! Aega oli jäänud alla 20 tunni ja mul ei olnud südant ütlemaks, et eksisin. See oli kõige jubedam hetk minu seitsme aastase festivali korraldamise kogemuse ajal.

Tiina Lokk muutub aga sellistel hetkedel väga leidlikuks ja teadis kohe, kellele helistada ja kes oli omakorda nõus andma välja eripreemiat. See film oli tegelikult tõesti seda väärt! Kutsutud külaline kaotas aga tagatipuks oma pagasi. Saime omakorda abi tookordselt sponsorilt Embassy of Fashionilt. Nii sai õhtu lõpuks Dagmar Raudami auhinna laureaat (nagu nüüdsest seda auhinda kutsutakse ja mida me suurima hoolega väldime) kenasti riidesse ja õnnelikuks.

Hiirvaiksed kolleegid lasid kohvil oodata

Meenutab PÖFFi programmi koostaja Maria Reinup

Meie endises PÖFFi kontoris oli selline vapustav asi nagu oma väike köök, kus oli omakorda ka diivan. Ma ei mäleta täpselt, milline aasta või siis olla, kui olin pool ööd ja rohkemgi kontoris tööd teinud ja sellel köögidiivanil rõõmsasti kerra magama jäänud. Töökaaslaste imestus hommikul kontorisse saabudes oli suur, aga kuna tegemist on ikkagi PÖFFi oma meeskonnaliikmetega, siis jäeti tuli kustu ja esimesed kohvid jahvatamata ning oodati, kuni unimüts õhetavate põskedega ise ärkas.

Seljaga Iisraeli filmirežissöör Assi Dayan, keskel Eesti filmilavastaja Peeter Simm ja paremal Tiina Lokk, 1998. aastal / Tõnu Talivee

Festivaliaegne väsimusaste: 13/10

Meenutab partnersuhete ja eriürituste juht Elina Kask

Näiteid ületöötanud PÖFFi meeskonnaliikme argipäevast:

  • Hommikul kiiruga kodust koosolekule tormates ja prügikotti kaasa võttes, et see ära visata, selgus pärast meeleheitlikke ponnistusi, et prügikasti kaas ei avane auto puldiga.
  • Festivali ajal on meeskonnaliikmete kodud reeglina söögist lagedad ning mul tekkis lõpuks hetk, et kahe ürituse vahepeal toidupoodi kihutada ja suur korvitäis tooteid osta. Maksin kassas ära ja pakkisin asjad kilekotti ning jooksin Nordic hotelli vastuvõttu tegema. Ühtlasi avastasin alles siis, et kott koos ilusti pakitud toidukraamiga jäi poodi kassasse.
  • Saabusin õhtul koju ning ei saanud välisust kuidagi lukust lahti. Selgus, et olen kõrvalmaja trepikoja ukse juures.

Need tüübid on hoopis naised?

Meenutab külalisteosakonna juht ja programmi koostaja Dagmar Raudam

Minu nimi tundub välismaalastele tihti justkui mehenimena. PÖFF oli kutsunud Tallinnasse toredad austraallased, kes suhtlesid meiega väga palju ja jäid siia terveks festivaliks, mitte kolmeks päevaks nagu meie standardkutse ette näeb. Põhiliselt suhtlesid nende austraallastega mina koos Triin Trambergiga. Nad kirjutasid meile aga väga joviaalselt toonil ikka ja jälle: “Hey, dudes!” (“Hei, kutid!”) või: “You guys,” (“tüübid”). Kui nad lõpuks siiski adusid, et oleme naisterahvad, üks ilus ja noor ning teine juba küpsemas eas daam, siis ei jõudnud nad ära vabandada: “You are LADIES!” (“Te olete daamid!”). Suhtleme nendega senini.

PÖFFi avamine 1988. aastal / Tõnu Talivee

Kangem märjuke paneb isegi eestlasel jutu jooksma

Meenutab PÖFFi programmi koostaja Maria Reinup

Eesti rahvas on teada tuntud oma tagasihoidlikkusega, kui tegemist on filmijärgse vestlusringiga. Selliseid mõnikord natuke puiseid vestlusi olen juba väga mitu aastat teinud ning ikka püüdnud leida küsimusi, mis iva ära ei annaks, kuid aitaks teiste jaoks küsimusi sisse juhatada. Nii, et autoritel ja saalis olijatel oleks mõnus filmist vestelda. Üks aasta oli aga kohal üks Tšehhi autor, kes võtnud rõõmsalt kaasa terve pudeli õunanapsu ja jagas neid klaasidega küsijatele julgustamiseks. Ei saa salata, läks küll kohe libedamalt!

Kes nende ema on, see keskealine mees igatahes mitte

Meenutab külalisteosakonna juht ja programmi koostaja Dagmar Raudam

Kutsusin PÖFFi võidufilmi "La Grande Belezza " produtsenti auhinda vastu võtma. Kõik pidi toimuma sisuliselt 24 tunni jooksul. Kirjutasin Nicola nimelisele produtsendile, kes aga kohe esimeses kirjas kurtis, et ta tuleks küll, kuid tal on kaksikutest pojad, keda pole kuhugi panna. Kuna ma olen ise itaalia keele oskaja, siis vastasin kohe väga semulikult, nagu naised ikka omavahel, et võta kaasa, küll me hoolitseme kõige eest, et kuhu üks ema ikka oma lapsed jätab, meie naised peame kokku hoidma! Oli tähtis, et Nicola kohale tuleks. Siia saabus aga ülimalt kena keskealine meesterahvas nimega Nicola Guiliano, kes oli piisavalt viisakas ja diskreetne, et seda teemat mitte üles võtta. Järgmisena nägin teda juba võõrkeelse filmi Oscarit vastu võtmas.

Tagasi üles