Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

"Tühi ruum" – aeg, mälu ja kaotatud lapsepõlv

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
FOTO: Animated Dreams

Ülo Pikkov mõtiskles, kuidas fantastiline meedium võib jutustada realistlikke lugusid. Tema dokumentaalsete sugemetega nukufilm „Tühi ruum” kasutab nukumööblit, mille valmistas end nõukogude võimu eest varjanud isa peidus olles oma tütrele. Redust välja tulles selgus, et tütar on juba nukkudega mängimise east välja kasvanud. Nüüd teostus isa unistus unikaalse nukufilmina.

Kuidas see lugu sinuni jõudis?

No see on nii pikk lugu, et ma isegi täpselt ei tea selle algust, aga eks see mingite inimeste kaudu jõudis. Kui ma seda kuulsin, siis see jäi nagu painama või kummitama. Tegelikult selliseid ideid tuleb ju iga päev peaaegu kümmekond, millest võiks animatsiooni teha. Aga mingid ideed jäävad pikalt saatma, millest ei saa enam lahti lasta. Ja see lugu jälitaski mind ikka mitu aastat.

Siis ma sain kokku selle loo peategelase Merike Lilloga, kes tänaseks on juba eakam proua. Ma tegin temaga mitu väga pikka intervjuud ja sealt edasi mõtlesin aina rohkem selle filmi tegemise peale. Isegi veel nende intervjuude ajal ei olnud ma päris kindel, kas seda teemat käsile võtta. Aga kui seda mööblit näed, mis ta isa tegi seal peidikus olles, siis tundub, et see on midagi, mida kindlasti peaks filmis kasutama. Kuidagi hästi pikalt ma mingis mõttes isegi tõrjusin seda lugu, et äkki läheb üle või äkki teeks midagi muud. Aga see kuidagi saatis mind mitu aastat, ja siis ma mõtlesin ikka ära teha.

See on hästi isiklik ja valus lugu. On tunda, et see materjal on ka sinu poolt hästi läbi töötatud ja hästi tunnetatud.

Ma seda isegi ei oska kommenteerida, aga mingis mõttes küll, jah. Samas ta ei ole selline „kurb” lugu. Teise maailmasõja ajal oli ju mitmeid väga kurbi inimsaatusi, aga siin tuli ikkagi isa lõpuks koju. Samas, mingi selline nostalgia ja nukruse noot on seal kindlasti olemas. Lapsepõlv saab läbi, ilma isata kasvamine, ja mille nimel? Suure maailma käigud ja saatused põrkuvad üksikisiku saatuse ja lugudega.

Aga disaini osas – seal  on blackbox´i ruum põhimõtteliselt, hästi tinglik ja hästi kergelt markeeritud taust. Äkki kommenteerid mõne sõnaga, kuidas selle lahenduseni jõudsid?

No see toimus niimoodi, et kuna see mööbel – seal on 217 eset, vähemalt need, mis on säilinud – kuna me tahtsime neid kõiki kasutada, neid kõiki mingis mõttes „tutvustada”, siis et mitte võistelda selle ajaloolise mööbliga, otsustasime sellise lahenduse kasuks. Ega siin väga palju variante ei olnudki. Natuke selline teatraalne, näitelavalik lahendus sai. Ja me ei teinud midagi juurde ega muutnud.

Teinekord ju tundus, et seal võiks olla mõni vaip või asi, aga me ei lisanud neid. Tegimegi ainult nuku ja ühe suhkrutüki. Kasutasime seda, mis oli.

Jah, ma mõtlesingi, et kas see oli selleks, et mööblit paremini esile tõsta, või oli sellel ruumil veel mingi sümboolne väärtus.

No see oleks kohe hakanud võistlema selle mööbliga, ükskõik, mis me seal oleksime siis teinud.

Mul oli küll veel üks algne idee, et äkki see naine oleks nõus olema ka animaatoriks, kuigi tal ei ole mingit kogemust. Siis ta lavastaks ise oma lapsepõlve. Ent väga paljudel erinevatel põhjustel me ikkagi taastasime tema mälestuste ja intervjuude põhjal selle loo, ning animeerisime ise.

Mis on ka üks korduv element seal filmis, on peeglid. Nad on seal mööbli sees olemas küll juba, aga see nukk koguaeg kasutab ka neid. Miks sa seda otsustasid nii palju sinna sisse kirjutada, kas seal oli üldse mingi teadlik põhjus?

Esiteks, peegel on ju võimas kujund. Seal on omajagu müstikat.

Ja neid peegleid juba oli. Me taastasime sellist 1950ndate päeva, ühte pühapäeva hommikut, ütleme. Tüdruk on üksi kodus. Ja mida selles vanuses tüdrukud ikka teevad, natuke vaatavad ringi ja eputavad. Me üritasime olla hästi ajalootruud. Näiteks see raadio, mis taustal mängib – ma käisin arhiivis ja otsisin välja ühe jupi selle ajastu raadioprogrammi.  Ja ka montaaži puhul vaatasin ma inspiratsiooniks üsna palju 50ndate filme. See montaaž on siin natuke aeglasem, et oleks rohkem ajastuomane.

Samas on natuke sellist, hirmu tunda seal. Toona tegutsesid veel metsavennad, palju aega ei olnud möödas küüditamisest. Hoolimata sellest ilust, noorusest ja päikesepaistest seal filmis, on kuskil taustal tunda painet, 50ndate ängi.

No seda on veel vara öelda, aga kuidas sa seda oma varasemate filmidega seoses näed? Kas see on olnud üks teekond, üks tervik?

Mis mind ennast praegu väga köidab, on animatsiooni ja dokumentaalsuse omavaheline sidumine,  nende piirialade otsimine. Ma isegi ei kasutaks sellist doku-anima või anima-doki nime, aga mingeid päris elus aset leidnud sündmusi ja ajaloolisi esemeid on animatsioonis väga põnev kasutada. Kõikvõimalike lugudega esemete sidumine animatsiooniga, mis ikkagi traditsiooniliselt on olnud puht selline, fantaasia vorm. Ja ajalooliselt on see olnud ka eelkõige kunstivorm lastele. Mind huvitab selle sidumine päris elus aset leidnud sündmuste ja esemetega, see on minu jaoks põnev.

Aga kui sa juba tegid intervjuusid ja käisid arhiivides, siis sellest oleks saanud ka ilusa dokumentaali teha. Või taaslavastada see lugu mängufilmina? Mis on animatsiooni tugevus või eripära sellise materjaliga töötamisel?

No raske öelda. Eks tegelikult ka need mõtted käisid ju kõik läbi, aga animatsioon tundus kõige õigem, kuna see oli ju nukumööbel. Selle nuku me tegime Merike Lillo lapsepõlvefotode järgi. Ja siin peab ära mainima ka Anu-Laura Tuttelbergi, kes oli selle nuku autor.

Me nägime küll päris palju vaeva, aga ma arvan, et see tulemus sai ka hea. Üks eesmärk oligi, et ta ühelt poolt oleks realistlik, aga teisalt nukulik. Tänapäeva digitehnoloogiaga oleks võinud ju võtta mõne lapsnäitleja ja ta sinna sisse modelleerida, aga me tahtsime, et ta oleks ikka ajastuomane. See tundus kõige õigem, et nukumööbli keskel on nukk, kes on samas see tüdruk noorena. See on film, mis võiks olla tema isa unistus. Kui ta seda mööblit tegi, eks ta ju tegi seda igatsusest oma kodu ja lähedaste järele. Vaatas seda tühjana, kui see tal kusagil seisis, ning nägi oma last seal kusagil liikumas ja mängimas. Üks plaan oligi see tema unistus aastaid hiljem kuidagi teoks teha.

Sellele viitab ka filmi nimi, „Tühi ruum” – ruum, kus kedagi ei ole, aga mälestustes mingi kohalolu ikkagi on. Sellised mõtted olid seda filmi tehe, taaslavastada ühe ammu olnud mehe unistust, mis toona ei teostunud, aga nüüd lõpuks siis...

Aga võtteprotsess ise, kas kõik läks plaanipäraselt?

Kummalisel kombel oli see isegi päris keeruline, mingitel kolmandatel põhjustel. Väga libedalt ei läinud, aga meeskond oli hea ja lõpuks kõik laabus.

Jah, kuidagi vaevaliselt avanes see materjal... aga eks seda sümpaatsem ja armsam see film on.

Olukorras, kus Animated Dreamsil on taas hästi tihe ja hoolikalt valitud programm, siis miks vaataja peaks need 10 minutit just „Tühja ruumi” seltsis veetma?

„Tühi ruum” ei ole just kõige traditsioonilisem animafilm, nii et – selleks, et näha, mida animatsioonis võib teha. Ja sellega siis nõustuda või sellele vastu vaielda. Animatsioon on nii lai mõiste, et sinna mahuvad väga erinevad lähenemised.

Ja see on ju „meie enda lugu”, meie enda seest. Kes see ikka meie lugusid räägib, kui mitte me ise.

Kui sa paneksid oma filmile hashtag´e, teemalipikuid, siis millised need võiksid olla?

#lapsepõlv #mälestused

Ja, lõpetuseks, mõni viimase aja eredam filmisoovitus lugejatele?

Ma käisin hiljuti vaatamas täispikka animatsiooni „Fantoomipoiss”, mis mulle meeldis. Kui keegi tahaks näha väga prantslaslikku filmi, siis seda võiks vaatama minna. Sealt kumab läbi prantsuse koomiksikultuur ja seal on hea lugu.

Ülo Pikkovi „Tühi ruum“ võitis parima lühifilmi preemia animafilmide festivalil Fredrikstadis. Samuti valis Torontos toimuv dokumentaalfilmide festivali EstDocs selle filmi festivali parimaks filmiks. “Tühi ruum” teeb Eesti esilinastuse 16. novembril Animated Dreamsi avatseremoonial. Filmi on võimalik näha programmis “Uus Eesti anima” alates reedest, 18. novembrist.

TÜHI RUUM TREILER from Nukufilm on Vimeo.

18/11/2016 19:00, Mustamäe Apollo Kino – Osta pilet

19/11/2016 19:00, Mustamäe Apollo Kino – Osta pilet

20/11/2016 14:15, Kino Artis – Osta pilet

Tagasi üles