Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kes need vabatahtlikud pöffihundid on ning miks nad seda teevad? Vastab PÖFFi vabatahtlik aastast 2009 – Eesti Suusaliidu büroo juhataja Ülle Viinapuu

Peaaegu 400 PÖFFI vabatahtlikku!

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Ülle Viinapuu | FOTO: Liis Reiman

Niisama ei liigutaks lillegi, eriti pimeda novembrikuu ajal? Arusaadav, seda ei tee ka ükski PÖFFi pea 400 meeskonnaliikme hulka kuuluv vabatahtlik. Iseenesest tundub loogiline, et teleka ees lösutamise asemel võiks võimalusel hoopis A-kategooria filmifestivali korraldada ja tutvuda seejuures samasuguste hakkajate inimestega. Eeldamise asemel on põnevam siiski asjaosalistelt otse uurida.

Esimesena vastab meile Ülle Viinapuu, kes on vabatahtlikuna töötanud PÖFFi meeskonnas juba kaheksa aastat. Jah, nii pikka tööstaaži ei leia tihtilugu isegi kõige kuumematest CV-dest. Loe lähemalt, mida selline ettevõtmine endast kujutab.

Kuidas sai Teist PÖFFi vabatahtlik?

Olin 2009 aasta suvel vabatahtlikuna tegev Viljandi Folgil ning seal linastusid ka PÖFFi filmid. Uurisingi siis võimalust, kuidas oma vabatahtliku tegevust laiendada sügisel päris PÖFFile. Saatsin enda ankeedi ning sain esimeseks kaheks aastaks toreda ülesande – olin publiku küsitleja. Ausalt öeldes külastasin nendel kahel aastal festivalifilme kõige rohkem, sest töö oli selline, mis jättis palju vaba aega kogu festivali ajal.

Alates enda kolmandast PÖFFist olen olnud aga piletimüügi tiimis ja see on hulga pingelisem ning rohkem aega nõudev. Sellegi poolest naudin seda ametit täiega, sest saan ennast hoopis teises valdkonnas rakendada kui mu igapäevatöö. Olen tänu PÖFFile hakanud rohkem hindama väärtfilme ning alateadlikult väldin ka tavakino külastades nn “kassahitte".

Milline on eredaim mälestus Teie senises vabatahtliku töös?

Eredaid mälestusi on nende kaheksa aasta jooksul olnud mitmeid ning neid jätkub igasse aastasse. Esimesena meenub just minu esimesel vabatahtliku aastal külalisega film "Kill the Referee" (Vutikohtunikud). Legendaarne briti jalgpallikohtunik Howard Webb suutis selle huvitava dokumentaalfilmi veelgi haaravamaks muuta. Just sealt algas minu suurem huvi PÖFFi dokumentaalfilmide vastu. Hästi jäävad meelde sellised olukorrad, kui suudad mõne keerulise probleemi kõiki rahuldavalt lahendada –  viimati oli selleks Gruusia saatkonna väga kiire tellimus oma külaliste jaoks.

Millised kaks huvitavamat omadust tooksite oma PÖFFi vabatahtliku töö puhul välja ja miks?

PÖFFi vabatahtliku töö teeb minu jaoks huvitavaks see, et see erineb väga palju minu igapäevatööst Eesti Suusaliidu büroo juhatajana. Siin saan rohkem ning vahetumalt suhelda inimestega ja jagada neile filmisoovitusi. Selleks pean ennast igal aastal festivali programmiga kurssi viima, mis on minu jaoks väga hariv tegevus.

Piletimüüja töö eeldab suurt pingetaluvust, sest õnneks küll mitte väga sageli, aga siiski tuleb suhelda rahulolematute klientidega. Kellele ei meeldi uuendused, mis festivali paremaks toimimiseks on tehtud, kes pole rahul sellega, et väga vähestel filmidel on venekeelsed subtiitrid.

Õnneks on enamus PÖFFile tulijatest väga toredad ning nendega suhtlemine on puhas rõõm. PÖFFi vabatahtliku aeg on mulle ka tore vene keele praktiseerimise võimalus ja nii mõnegi PÖFFi "stammkundega" kohtume igal aastal ning saan olla abiks neile filmide soovitamisel.

Tagasi üles