Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kiviõli I Keskkooli ühiskonnaõpetuse ning ajalooõpetaja Jüri Käosaar viskab PÖFFi vabatahtlikuna ka hundikukerpalle

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Jüri Käosaar | FOTO: Liis Reiman

Uurime järgmiselt uljalt pöffihundilt, mis teda vabatahtlike ridadesse toob.

Kuidas sai Teist PÖFFi vabatahtlik?

Kuna PÖFF on minu jaoks olnud iga-aastane novembri kohustuslik osa juba 8. klassist (2005. aasta) alates. Siis mõtlesin sellele võimalusele pikalt, kuid 2011 kultuuripealinna aasta listist tuli pakkumine ja ei kõhelnud hetkegi, et saaks oma väikese panuse anda suure festivali jaoks. Iga kord mõtlen, et nüüd on see viimane aasta, kuid isegi teist aastat Kiviõlis õpetajana töötades ei ole mu PÖFFivaim murdunud.

Milline on eredaim mälestus Teie senises vabatahtliku töös?

Esimesena meenuvad Plaza seltskonnaga festivali viimased õhtud, kuhu traditsiooniliselt tulevad kohale kõik vähegi aktiivsemad selle aasta tegelased ja teema koos nalja, meenutame festivali ja naudime seltskonda. Lisaks on saanud traditsiooniks, et teen enda viimase seansi sissejuhatuse ajal ka kukerpalli.

Millist kahte huvitavamat omadust tooksite oma töö puhul välja ja miks?

Kindlasti inimestega suhtlemine, mida ma siiralt naudin ning PÖFFil tuleb seda ette suurtes kogustes ja väga erinevates olukordades. Teiseks just erinevate keeruliste ja kiiret tegutsemist nõudvate olukordade lahendamine. 6 vabatahtliku aasta jooksul on kogunenud nii mõnigi olukord, mida pole osanud keegi ette näha ning mis tuleb lahendada nii, et saalis istuvad 300 inimest midagi aru ei saaks, endal higimull otsa ees ja pulsisagedus adrenaliinist 180 löögi peal minutis.

Tagasi üles