Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Viimane võimalus näha PÖFFi filme, mida vaadata?

Kaader filmist "Vaikne süda". | FOTO: PÖFF

VAIKNE SÜDA

Siin ta on, 2016. aasta Pimedate Ööde filmifestivali grand prix’ võitja. Iisraeli lavastaja Eitan Anneri uus film räägib naisest, keda hakkavad taga kiusama tema õigeusklikud naabrid. Noor ja talendikas Naomi on klassikalist muusikat õppinud pianist. Pärast ebaõnnestumisi nii oma isiklikus kui ka loomingulises elus otsustab noor naine ära kolida Jeruusalemma. Ainukene korter, mida Naomi endale lubada saab, asub õigeusklike linnaosas. Seal saab ta tuttavaks meeldiva naabripoisiga Simchaga, kes käib aeg ajalt Naomi korteris mängimas oma lemmikpilli klaverit. Siiski on naise jaoks äärmiselt raske kohaneda radikaalsete õigeusklike hulgas, kes teda vääriti mõistavad ning hooraks tembeldavad. “Vaikne süda” annab vaatajani edasi kannatused, hirmu ja nukra isolatsiooni tunde, mida tuhanded naised igapäevaselt peavad läbi elama. Nende ainsad valikud on kas järele anda, kohanduda olukorraga või lahkuda. Igaveseks. Filmi peaosas teeb fantastilise rollisoorituse Ania Bukstein, kes laiemale publikule on tuntud Kinvarana “Troonide mängu” kuuendast hooajast.

PILETID SIIT

PADAEMAND

Selle aasta publiku lemmikfilmiks valitud “Padaemand” on tugevate ja selgelt välja joonistatud karakteritega psühholoogiline draama, mille keskmes on lugu endisest kuulsast ooperilauljast Sofia Meyerist, kes pärast 25 aastast eemalolekut pöördub tagasi Moskvasse, et tuua lavale “Padaemand”. Selle nimel manipuleerib suurushullustusega naine noore ooperitenori Andreiga ning ka oma vennatütre, kogenematu Lisaga. Nii ooperifilmi kui ka thrilleri elemente ühendav suursugune linateos haarab ja vapustab oma põhjalikult lihvitud karakteritega, kus manipuleeriva ooperidiiva rollis on kuulus Ksenja Rapaport ning noore ja sarmika Andrei rollis Ivan Jankovski. Filmi autor Pavel Lungin kandis endas pikalt ideed luua linateos, mis ristaks omavahel tänapäeva toodud Puškini novelli ning Tšaikovski samanimelise teose ja tema kangelased. Eriliselt mõjuv on suurepärane ooperi esietenduse stseen, milles montaaži rütmi määrabki tuntud helilooja muusika.

PILETID SIIT

SIERANEVADA

Suurepärase kaamerakoreograafiaga “Sieranevada” viib vaataja ühte leinajaid täis korterisse, kus toimub Emili mälestusteenistus. Silma kõrgusel positsioneeritud kaamera kohtleb vaatajat kui üht külalist, kes samuti on tulnud sellesse kitsukesse korterisse ärasaatmisele. Filmi alguses tülitseb Lary oma naisega, kuna too ostis nende tütrele vale Disney printsessikostüümi. Vale kostüüm tähendab seda, et mees ei hooli järelikult ei oma perest, printsessidest, Disneyst ega mitte millestki. Lahkunud Emili poeg Lary annab omamoodi vaevu varjatud naeruga aimu “Sieranevada” absurdikomöödialikust iseloomust, mis jookseb läbi terve filmi. Ah jaa, see pealkiri….see ei tähendagi mitte midagi. Päriselt. See lihtsalt on nii.

PILETID SIIT

VALGUSTATUTE MAA

Hingematvalt kauni visuaaliga film põimib endasse ühelt poolt kurva loo sõjas räsitud Afganistanist, riigist, kus suhteliselt ebasõbralikku ja ohtlikku Pamiiri mäestikusse on ennast sisse seadnud lapsed. Öeldakse ju, et lapsed on elu õied ja nii lasub ka nendel väikestel õitel omamoodi Afganistani riigi tulevik. Tõsine lugu on Belgia lavastaja poolt vaatajani toodud omapärases pooldokumentalistlikus laadis.

PILETID SIIT

ÜLIKONNAS

Mille läbi kehtestada ennast karmis advokaatide maailmas eriti siis, kui ollakse transseksuaal? See on võitlus ühtekuuluvuse ja arvestamise eest, ükskõik milliste vahenditega. Üheks selliseks “vahendiks” on ülikond. Kuidas nii? Sest just see annab suguvahetanud noorukile selle kindlustunde, mis tal muidu kohe kindlasti puudu jääks. Ülikond saab osaks tema identiteedist ja olemusest, see läheb mööda klassikalisest moest ning annab teed hoopis millelegi suuremale ja sügavamale.

/ PÖFF

PILETID SIIT

TULI MEREL

Parima filmi Kuldkaru võitnud dokumentaaldraama ühel pool on lugu 12-aastase muretu Samuele lapsepõlvest nüüdseks juba üle Euroopa tuntud Lampadusa saarel. Kohas, kuhu suurte massidena üle Vahemere tahavad ligi saada pagulased, et jõuda päästva saare kaitsvasse rüppe või ka jätta seal oma elu. Neid kahte nii erinevat maailma ühendab saare väsinud arst Bartolo, kes ravib nii Samuele astmahooge kui ka päästab oma viimaseid hingetõmbeid tegevaid põgenikke. “Tuli merel” on karm ja trööstitu lugu inimestest, kellel pole valikut ning kes teevad kõik selleks, et päästa oma elu. Mõnikord see aga ei õnnestu ning siis sunnivad kaadrid meresõiduks kõlbmatu laeva pardal hinge heitnutest pilgu kõrvale pöörama. Siiski on just merepäästjad ja Bartolo tõelise inimlikkuse esindajad, tehes endast kõik võimaliku, et inimkaotused oleksid minimaalsed. Kogu seda rõõmutut vaatepilti nähes tekib küsimus, et kuidas ometi on veel Lampadusal võimalik selle kõige kõrval elada normaalset elu?

PILETID SIIT

LEEDI MACBETH

Alice Birchi parajalt shakespeariliku “Lady Macbethi” tegevus toimub 1960ndate aastate Põhja-Inglismaa maapiirkonnas, kus noor Katherine abiellub endast vanema Aleksandriga. Armastust ei ole selles abielus üldse, tegu on puhtalt äritehinguga mehe enda ja tema võimuka isa Borissi (Christopher Fairbank) jaoks. Kogu filmi lähenemine viitab sellele, et Katherine on tegelikult lihtsalt vang, kelle ainukesekes kaaslaseks võib pidada majapidajanna Annat. Tugevalt mõjuvad ka käsitsi filmitud kaadrid sellest, kuidas Katherine läheb üksi esimest korda nõmmele jalutama. Terence Daviese pigem range käsikirjaga filmile annab soojust juurde selle maalähedus, mida kaasaja romantilistest filmides enam nii palju ei kohta.

/ PÖFF

PILETID SIIT

TUNDMATU NAISE LAHKAMINE

Austinil on plaan koos oma tüdruksõbraga väikesest Granthamist kindlasti ära minna. Siiski loodab tema isa, et poeg tulevikus ameti üle võtab ning jätkab Tildenite morgis surnute lahkamist. Nii on Austin isale abiks ka sellel õhtul, kui surnukuuri tuuakse ühe tundmatu naise laip. Kiirkorras morgi toimetatud surnukehalt loodab politsei järgmisel päeval saada kuritöö uurimiseks mingigi vihje, kuna naise enese kohta ei ole üheski registris jälgegi. Ka Austini ja tema isa jaoks tundub olukord väheke kummaline, sest naise kehal pole väliseid vigastusi ega ka ühtegi muud jälge vastuhakust. Mida aeg edasi, seda halvemaks lugu läheb, sest samal ajal tõusva tormiga hakkavad isa ja poeg ikka väga kahetsema, et nad üldse selle laiba lahti lõikasid… Mõnusalt minimalistliku ja läbimõeldud õuduka autor on André Øvredal, kelle debüütfilm oli hiilgav “Trollikütt”. Lisaks teevad filmis suurepärased rollid veel Brian Cox ning indie-staar Emile Hirsch. See on tõeline maiuspala õuduka fännidele.

PILETID SIIT

Tagasi üles