Invtervjuu muusik ja animaator Liis Viira ehk Liz Wirestringiga

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Kaader Liis Viira filmist "Magusam kui mesi".

FOTO: PÖFF

Animated Dreamsi avaseansil esilinastub Liis Viira, esinejanimega Liz Wirestringi lünianimatsioon “Magusam kui mesi”. Peale animeerimise tegeleb Liis ka muusikaga ning ka Animated Dreamsi avamise publikul on võimalus kuulda Liisi harfil mängimas. Liisi “Magusam kui mesi” on ka Animated Dreamsi võistlusprogrammis ning eriprogrammis “Uus ja uhke eesti anima”. Räägime Liisiga elust ja ilust ja animatsioonist ja muusikast.

Liis, räägi meile mõne sõnaga endast.

Olen veider inimene, kes pärast aastate pikkust eneseväljenduse lihvmist harfil ja noodipaberil leiab, et sellest on ikka veel vähe. Ma ei saa aru. Ise tõlgendan seda geomantia terminite järgi, kus kolmas ehk animatsioon on interpreediks ja heliloojaks olemise pideva dilemma vahel lepitajaks. Välja kukkus aga trilemma. Millal tuleb süntees ja sümbioos ­ ei tea!

Kumb tuli enne, kas muusika või animatsioon ning mis hetkel nad sinu elus kokku said?

Vanemad ja teadjamad väidavad, et laul tuli enne kui kõne ja ega see pliiatsi haaraminegi kaugel olnud. Lapsepõlves elasin ETV kaudu kaasa kogu eesti tollasele animatoodangule, eriti tähelepanelikult kuulates muusikat muidugi. Animatsiooni endani jõudsin alles palju hiljem, kui hakkasin teadlikult otsima visuaalkunstide hulgast kõige rohkem muusikale lähedast väljendust, sest mul oli liiga palju pliiatseid kogunenud. Minu suureks õnneks jõudsin just parasjagu nii kaua jokutada (loe: muusikaharidust omandada), et vahepeal oli ka Eestis animaosakond loodud. Seepeale kogunes pliiatseid veel rohkem.

Kas oled ka teisi kunstivorme oma elus viljelenud?

Kui õppimist pidada viljelemiseks, siis tänu Sally Stuudiole olen nii mõndagi katsetanud alustades noortele suunatud kaasaegse kunsti kursusest ja jätkates maali, joonistamise, kalligraafia, akvarelli ja kompositsiooniga. EMTAs õppides tegin mõned videoga elektroakustilised kompositsioonid. Karatekunsti olen teinud ja kaasaegset tantsu pean lähedaseks, kuigi tegeleda sellega ei jõua.

Mis köidab sind kui autorit?

Hetkel visandlikkuse/viimistletuse ning planeerituse/juhuslikkuse/juhuse reaalajas juhtimise vahelised teemad. Üldiselt aga millegini jõudmine enda sisemuses, mille olemasolust ma enne loomeprotsessi algust teadlik polnud. Lisaks võimalus aistida ja nautida füüsilisi materjale ­ pliiatsit, paberit, värve ja heli .

Mis muusikud või heliteosed on sind enim inspireerinud?

Ma inspireerun väga kergesti igast andekast, tundlikust ja siirast inimesest ­ olgu ta muusik või kes iganes ­ see nimekiri tuleks väga pikk. Vahel juhtub, et ma kuulen/näen midagi tõeliselt head, siis te kuulete mind seda kiitmas. Olen avastanud seaduspära, et need, kes või mis inspireerivad ei mõju nii mitte ainult mulle, vaid ka teistele.

Kas näed end tulevikus Eestis või tahaksid ka välismaal õpi­ või töökogemust saada?

Mulle meeldib olla nii siin kui seal, eriti meeldib reisile minna ja sealt tagasi tulla. Meeldib distanstilt vaadata ja vaateid vahetada, lasta end mõjutada. Aga vajan kohta, kuhu tagasi tulla ­ ja luua ma eriti võõras keskkonnas ei saa, enne pean kõigi ümbruskonna nurgatagustega tutvuma ja keeleruumiga kohanema, see võtab umbes pool aastat. Eestimaaga ja eesti maaga on aga side kohe olemas, eesti keel kohiseb kõrvus ja muret pole.

Kas eelistad üksi töötada või oled rohkem meeskonnamängija?

Eks ma individualist ole, aga samas just animatsiooni õppides avastasin, kui oluline on mu jaoks inimestega suhtlemine. Näiteks orkestris mängimine, mida palju teen, on ju meeskonnatöö. Varem arvasin, et võiksingi üksinda töötamist nautima jääda ega märganud vastaspoolust, mis seda tasakaalustab ja üldse võimalikuks teeb. Pealegi suudab meeskond luua midagi, milleks üksi võimeline pole.

Mis on mitme kunsti ühendamisel kõige raskem osa?

Ühenduste ära kaotamine ­ nõnda, et ei tuleks pähegi seda mitmeks kunstiks lahutada. Teisisõnu terviku moodustamine ja tasakaalu leidmine. Et üks ei mataks teist, aga samas, et kõik oleksid kohal ja väärtuslikud. Tihtipeale polegi tegelikult ühele kunstiliigile teist vaja, sest inimese kujutlusvõime on palju võimsam etendaja. Film siiski tundub, et päris ilma helita hakkama ei saa, heli aga filmita küll.

Kas armastad lava? On see alati olnud nii?

Ma ei armasta lava, aga ma armastan anda. Nii et kui suudan lavahirmu ära unustada, siis suudan ennastki üllatada, kui lahe see andmine ja jagamine tegelikult on. Lavaga on pigem olnud nii nagu külma veega karastamine ­ alguses ehmatav, kuid pärast on alati hea soe tunne, vahel isegi eufooriline.

Mis on su unistuste koht või publik, kellele sooviksid kunagi elus esineda?

Selle aasta Animated Dreamsi võib vabalt unistuseks pidada, osalen esimest korda animafestivalil. Muidu olen hakanud kohtade asemel pigem inimestest unistama, kellega koostööd võiks teha. Ja pigem unistan enesearengust, et ma üldse julgeks unistuste kohtades ja unistuste inimestega koostööd tehes iseendaks jääda ja midagi pakkuda. Publik on alati lahe, kui teda on ­ tervitan!

Mis teisi põnevaid projekte sul hetkel pooleli on? Kuhu sind järgmisena võiks kuulama sattuda?

Raske öelda, praegu oktoobris keskendun sellele, et varsti tuleb välja Liz Wirestring'i nimeline sooloprojekt, ansambel Una Cordal tuleb kontsert Helena Tulve esiettekandega ja siis Animated Dreams ning klassikalises harfimängus ajan end vahelduseks tippvormi, aga mis pärast seda tuleb, sellele mul hetkel ajumahtu ei jagu.

 

    Tagasi üles