Kartmatu kolmik looduse rüpes: "Hauakiri"

FOTO: PÖFF

“Hauakiri” algab põneva sissejuhatava tekstiga, mis reedab, et 1519. aastal saatis hispaania konkistadoor Hernán Cortés väikese grupi mehi ekspeditsioonile enam kui 5000 meetrit kõrgele Popocatépetl’ vulkaanile. Rubén Imazi ja Yulene Olaizola seiklusdraama, mis sedasama ohtlikku retke kujutab, tekitab niisiis ärevust juba esimestest minutitest. Olles saadetud ääretuna näivasse asustamata piirkonda, kus neid ümbritsevad nii imposantsed mäed kui ka kummituslikud udukogud, peavad mäele saadetud kapten Diego de Ortaz ja tema kaks sõdurit aegamisi kõrgemale tõustes trotsima ettearvamatut olustikku. See on konkreetselt hukatuse nägu ja teele asumise eelgi hoiatatakse tundmatusse suunduvaid härraseid, et kui niinimetatud tume maa peaks hakkama vappuma, võib see tähendada surma.

Kuna mehed eelistavad rännata vaikides, heietades vaid aeg-ajalt puhkepause tehes, on dialoogi filmis mõõdukalt. Peamiselt kõlab siin justkui neljandaks tegelaseks oleva tuule ulgumine või Pascual Reyesi ja Alejandro Otaola tume tontlik filmimuusika, mis näib maapõuest kostuvat. Lumine mägi, mida tegelased ületavad, ei jää ohtlikkuselt alla džunglile, kus seiklesid hirmsa Don Lope de Aguirre juhatusel konkistadoorid filmis, mida “Hauakiri” kangesti meenutab - Werner Herzogi “Aguirre, Jumala vihas”.

Kui Aguirre ühes kaaslastega maadles eksootikas palavusega, siis “Hauakirja” südames olev trio kannatab külmuse pärast, mis retke edenedes aina valulikumaks muutub. Hetkest, mil paksu suitsu sülgav mägi tõepoolest vappuma hakkab ning nende kiivritele kive pudeneb, ei tundu meeste väljavaated sugugi head. Olgugi et nende saatus on ebakindel, ei mineta nad optimismi. Õhu jäisusest üldse mitte hooliv kapten kõneleb uhkusega oma vankumatusest ning kuulsusest, mida kaelamurdev ettevõtmine tuua võib. Filmis esineb niisiis palju sentimentaalsust, kuid tundmatuses marssivate meeste karisma ja sihikindlus motiveerivad neile pöialt hoidma. Pidades silmas, et “Hauakirja” näol on tegemist täispika filmiga, võiks see olla sisutihedam, ent kunstiliselt pakub rahulikus tempos kulgev draama ülimat naudingut. Kusjuures looduse kargus sisendab lausa hirmu. Sedavõrd trööstitut ja mastaapset miljööd kohtab filmides harva. “Hauakiri” karastab, kummastab ja müstifitseerib.

Osta pilet SIIT.

„Hauakiri“ („Epitaph“). Stsenaristid ja režissöörid: Yulene Olaizola, Rubén Imaz. Operaator: Emiliano Fernández. Heliloojad: Pascual Reyes, Alejandro Otaola. Monteerija: Yulene Olaizola. Produtsendid: Yulene Olaizola, Rubén Imaz, Pablo Zimbrón. Osades: Xabier Coronado, Martín Román, Carlos Triviño. Tootjad: Malacosa Cine/Varios Lobos,  Una Comunión, Pimienta Films, Zoología Fantástica, Zamora Films.

Tagasi üles