Jürgen Rooste soovitab: „Ja enam surm ei valitse siis” Tänaõhtune maailmaesilinastus Kosmos IMAX'is

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: PÖFF

Steven Bernsteini „Ja enam surm ei valitse siis” on Dylan Thomase eluloofilm... Oot, ma juba valetan! See on Dylan Thomase, suure Walesi poeedi surmaloofilm! Raamjutustus, mis keerleb ta surnuksjoomiselegendi ümber. Üks päev sääl Nefjorgis, Valge Hobuse baaris... 18 topeltviskit. Ma arvutasin, see peaks tollaste mõõtude järgi tegema umbes 1700 ml, 17 cl... Ma ei tea, kas ma´gi pääle seda praegu ellu jääks, noh, ühe päeva ehk. Aga kaks-kolm?

Kui ma kunagi aastate eest koos Kristiina Ehiniga Walesis käisin seiklemas, siis rääkis mitu kohalikku luuletajat silmade särades mulle Dylan Thomase enesehävituslikust olekust ja vägevast luulest. Nii see ongi. See film ei halasta. Ta näitab, mis mõni sitapäine kunstnik endaga ja ümbritsevaga teeb. Sa võid olla särav poeet, sa võid sõnadega murda müüre ja lõhkuda maailmu ja neid üles ehitada. Sa võid – sõnades – elada ja kirjutada kõigi eest. Aga kui selle kütteks kulub nii palju valu, kui see valu on enese loodud ja tekitatud? Kui sa jood maha enese ja oma laste ja kallima elu? Mis siis on tolku noist värssidest?

Sellest see film suures plaanis räägibki. Rõhutatud ülipoeetika ja Dylan Thomase krüptilised-poeetilised ulgumised vastanduvad ta katkiolemisele ja räpasusele ja ülbusele. Rhys Ifans mängib ta vastikuks, aga siiski kuidagi sümpaatseks... nagu ta oligi. Mees, kes kogu aeg joob ja oksendab ja suudab ikka panna noored plikad enesesse armuma, ja imetleb oma naist, ja luulet... ja unustab oma lapsed... ja särab, särab, nagu praetükk selles luulekastmes, aga kukub kohe kokku ja muutub sarkastitsevaks joodikuks, kui ta on väljaspool n-ö lavaruumi.

Näitlejad on siin imelised: John Malkovichi arsti küünilisus, tarkus-julmus, baarmeni (Rodrigo Santoro) tarkus ja kirglik poeetiline vastupanu Thomasele. Tuurimänedžeri ja fänni ja armetu kirjaniku ja viletsa, nõrga inimese (Tony Hale) allajäämine tollele poeediväele ja egomaniaki elumöllule. Ja Dylani naine (Romola Garai) – ta ilu, haprus, iha, reetlikkus, kurbus... Jah, veel mõnigi siin...

Minu valikud oleksid režissööri koha pääl mõneti teised, ma kardan nimelt ülipoeetilisust, mu jaoks võtab see... luulest luule. Aga Bernstein ei karda, nii et see ongi ilus. Ma saan väikeste süümekatega vaadata midagi, mida ise ihalen, aga kardan... luuletajana eriti. Joodikuna väga. See film raputas mind, ma usun, et raputab üldse inimesi. See ongi selline... vastik, paigast-ära-raputamise-film. Luulega. Ja armastusega. Ja surmaga. Nagu peab.

Kinopiletid: 

    Tagasi üles