Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Täna PÖFFil: Fjodor Dostojevski ainetel valminud „Vagurake“ kui tõeline draamapomm

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: PÖFF

Tunnustatud Ukraina flmitegija Sergei Loznitsa on olnud viimastel aastatel üks Ida-­Euroopa kino silmapaistvamaid hääli. Laiaulatusliku tööde nimekirjaga, millest enamik on dokumentaalfilmid, tutvustab Loznitsa meile oma kolmandat mängufilmi „Vagurake“ ja naaseb PÖFFile aasta pärast oma kiidetud dokumentaalfilmi „Austerlitz“ (2016).

Põhinedes kaudselt Fjodor Dostojevski samanimelisele lühiloole, jälgib „Vagurake“ ühe naise elu (Vasilina Makovtseva), kelle abikaasat süüdistatakse väidetavalt alusetult mõrvas ja ta kannab nüüd trellide taga oma karistust. Ühel päeval saab vene küla serval elav naisterahvas abikaasale saadetud paki tagasi kirjaga „Tagastada saatjale“. See sündmus sunnib teda vastuseid otsima, alustades visiidist vanglasse, kus tema abikaasat kinni peetakse. Reis sinna isoleeritud paika annab alguse ainulaadsele seiklusele ning viib naise järjest ebatavalistesse ja kummalistesse juhtumistesse, mis algavad kohmetult ja kasvavad ehedalt bürokraatlikuks põrguks, võimendatud veelgi suuremast psühholoogilisest vägivallast. Tema teekonda õigluse nimel „kompenseerib“ uskumatuna tunduv kafkalik absurd, mis balansseerib reaalsuse ja fantaasia piiril.

Loznitsa loob meisterlikult aeglases tempos kulgeva lavastatud dokumentaalfilmi, mis tundub kombatavam kui miski muu, mida me võime realistlikuks pidada.

„Vagurake“ võib kujutada endast põhjalikku uurimust sellest, kuidas kõik, mis peaks väidetavalt olema Venemaa ühiskonnas viimase 100 aasta jooksul arenenud, ei ole tegelikult grammigi muutunud.

Kinopiletid: 

Tagasi üles